Aleksandri 42, Tartu
Toit ☆☆☆☆
Teenindus ☆☆☆☆☆
Atmosfäär ☆☆☆☆
Sibularõngad, searibid, kanatiivad, paneeritud juust,
küüslauguleivad, marineeritud kurk, pärlsibulad … Mis sa hing veel oskad tahata,
kui satud sõbra sünnipäeva tähistama kohas, kus varem pole käinud, aga mis
pakub nii mõnegi üllatuse.
Reedeõhtune Tartu Aleksandri pubi oli triiki rahvast täis,
seal oli nii Tartu inimesi, kui naabermaakondade sünnitusmajade sulgemise
vastaseid aktiviste ning teisigi vabadusvõitlejaid. Pubi interjöör ja laval
mängiv ansambel pakkusid tõelise nostalgialaksu ja viisid ajas tosin aastat
tagasi, mil tundus, et Eestis on veel kõik võimalik. Pidu panid kõik
põlvkonnad, alates alles täiskasvanud saanutest ja lõpetades hallipäiste
vanaemadega. Müts maha, tõesti omamoodi väga äge koht! Pealinnast enam
selliseid ei leia või kas neid on knagi olnudki? Tartul on ikka mingisugune oma
kordumatu fluidum, vaata, kustpoolt tahad.
Aga see selleks, siin blogis olen eesmärgiks võtnud ikka
toidust rääkida.
Ühesõnaga, nälja peletamiseks sai lauda tellitud suur
ampsude valik. Eks neid ampse ole söödud ennegi, aga „Suur ampsude vaagen 6-le“
oli lihtsalt suurepärane – midagi ei paistnud olevat „parim enne möödas“ ja sibularõngad
ning kanatiivad lausa sulasid suus. Oluline oli see, et vaagen oli külluslik, ampsudega
ei koonerdatud, igaühele oli midagi, nii et paadunud vegan oleks ka nälja ära
petnud.
Väga meeldis ka osavõtlik ja kiire teenindus. Kokkuvõttes
oli tegemist toreda üllatusega Preimani purde lõunapoolses otsas.
Tartu Aleksandri pubi suur ampsude vaagen 6-le. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Lisa oma mõtted siia täis kõhu ja hea tujuga!