RETSEPT: Salat „Metsatukk“

Suurem purk marineeritud šampinjone (võib ka teisi marineeritud või soolatud seeni, millel on kübarad terved)

Punt rohelist sibulat

3-4 keedetud kartulit

1-2 keedetud porgandit

Suitsukanafilee ca 500 g

Väike purk maisi

3 keedetud muna

Majoneesi

Maitsestamiseks soola ja pipart

Võta suurem kauss ja vooderda see küpsetuspaberiga.

Aseta kõige põhja šampinjonid, kübaraga allapoole, jalad ülespoole.

Puista seente vahele hakitud roheline sibul.

Seejärel lisa kiht riivitud kartulit, maitsesta soola ja pipraga ning määri peale pisut majoneesi.

Seejärel lisa järgmiseks kihiks tükeldatud suitsukanafilee.

Sellele omakorda pane peale nõrutatud mais ja taas pisut majoneesi.

Järgmiseks riivi keedetud munad ja puista majoneesile.

Seejärel lisa riivitud porgand, maitsesta soola ja pipraga ja  määri jälle sellele õhukese kihina majoneesi.
Valmistamisel suru kihte lusikaga õrnalt kokku.

Põhimõtteliselt meenutab see salat paljudes peredes tuntud „Kasukat“, kuid on pisut omapärasem.

Kui tuleb serveerimise aeg, võta suur taldrik ja keera salatikauss kiire liigutusega sellele ümber. Eemalda kauss ja küpsetuspaber. Tulemus meenutab torti ja seened rohelisel sibulal loovad mulje metsatukast. Head isu!

Kolm olulist asja, mida on õpetanud mulle staarkokk Jamie Trevor Oliver

1. Noad peavad olema korralikud

Kui hästi järele mõelda, siis nuga on köögiriistadest põhitegija, kuigi saia ja leiba ning ka lihatooteid saab poest osta viilutatult. Aga mis kvaliteet on viilutatud lihal, kui see on päevi oma ostjat oodanud?

Nuge võiks kokkamiseks olla umbes 5-6 erinevat: laia teraga lihanuga (20 cm), lühem juurviljanuga (8-10 cm), kokanuga (18 – 20 cm), sakiline leivanuga, fileerimisnuga ja niiöelda universaalne nuga (13-15 cm).

Nugade ostmisel tasub investeerida kvaliteeti, aga ka käepärasesse noateritajasse.

NB! Kasutage oma investeeringut otstarbekalt, ärge väänake nendega purgikaasi ja konservikarpe lahti!!!

2. Ära karda eksperimenteerida

On olemas suurepärane sõna „toidukunst“, mis ei tähenda üksnes ägedate retseptide järgi kokkamist, vaid  sisaldab endas ka lõpmatuid võimalusi erinevate toiduainete ja maitsetega eksperimenteerida. Kui tunnete ebakindlust ja kardate kallist toitu rikkuda, alustage maitsetega katsetamist näiteks eilsete suppide ja praadide „elustamisega“.

3. Rustikaalsus pole häbiasi

Nõukogude köögist pärineb komme kõike peeneks hakkida ja uute kodumasinate tulekuga pingutatakse vahel üle purustamisega ning püreestamisega. Tean ühte perekonda, kus kartulisalati kuubikud peaaegu, et mõõdetakse joonlauaga üle. Palju kiiremini ja lihtsamalt saab läbi, kui lasete toiduainetel rääkida enda eest. Ärge peljake suuri või ebakorrektseid tükke. Eriti salatite puhul piisab, kui neid lihtsalt sõrmede vahel rebida ja kaussi panna. Rohmakust ei tasu peljata ka serveerimisel, eriti nüüd, kus grilli- ja piknikuhooaeg ees. Väikekodanlikel tirinatel on oma võlu, aga las nad näitavad end laudadel pigem talvekuudel koos küünaldega.

UUDIS: Otsitakse parimaid koduveinide valmistajaid

Kaheksandat aastat toimuv koduveinikonkurss ootab võistlejaid parima koduveini- ja siidri pruulija tiitlile. Varem on konkursil osalenud kokku 966 erinevat veini kõigist Eesti maakondadest välja arvatud Hiiumaa.

Eelmise aasta konkursil osales täpselt 100 koduveinimeistrite loodud veini.

Koduveinikonkurssi on Veinivilla koos Maalehega korraldanud juba 7 aastat. Käesolevast aastast jätkatakse sama konkursi korraldamist koos Eesti Väikepruulijate Liiduga, mis koondab enamikku Eestis tegutsevatest õlle, siidri ja veini väiketootjaid.

Eesti Väikepruulijate Liidu juhatuse liige ja koduveini konkursi eestvedaja Tiina Kuuleri sõnul alistatakse tänavusel konkursil tuhandenda konkursile esitatud veini maagiline piir. “Selle erilise sündmuse tähistamiseks otsustasime, et vein või siider, mis jõuab korraldajate kätte konkursi ajaloo tuhandendana, saab eriauhinna,” ütles Kuuler, jättes täpse auhinna veel saladuseks. “Täna on veel kõigil kodupruulijatel võimalus konkursi 1000. veini aunimi endale saada.”

Läbi ajaloo on kõige rohkem koduveine ja -siidreid konkursile laekunud Harjumaalt, kokku 380, teisel kohal on Tartumaa 75 veiniga, kellele järgnevad Pärnumaa 41 ja Saaremaa 31 veiniga. Kõige rohkem on seitsme aasta jooksul esitatud konkursile õuna ja õunapõhiseid veine, kokku tervelt 380. Toorainetest järgnevad ootuspäraselt 182 veiniga erinevat värvi sõstrad ja tikrid. Mõnevõrra üllatuslikult on Eesti koduveinimeistrite kolmas lemmik rabarber, mille populaarsus on kasvanud kiiresti just viimasel viiel aastal.

Toorainetest on võiduveinide vahel tihe konkurents - võrdselt kahel konkursiaastal on parimaks kuulutatud õuna, kirsi ja aroonia-sõstra vein ja ühel aastal rohelise sõstra vein.

Kõigil veini- ja siidrimeistritel, kel on kodus põnevate maitsetega isetehtud koduveine või -siidreid ning kes tänavu võistlusel osaleda soovivad, leiavad konkursi kohta rohkem infot Eesti Väikepruulijate Liidu kodulehelt, Eesti väikepruulija sõprade Facebooki-kommuunist või aadressilt info@veinivilla.ee. Konkursil saavad osaleda vaid hobitegijad, kes pole ametlikud tootjad, saates oma koduveini või siidri žüriile enne

21. aprilli.

Koduveinide valmistamine on igaühele jõukohane.

RESTORAN: Parim ampsude vaagen Eestis

Aleksandri pubi

Aleksandri 42, Tartu

Toit ☆☆☆☆

Teenindus ☆☆☆☆☆

Atmosfäär ☆☆☆☆

Sibularõngad, searibid, kanatiivad, paneeritud juust, küüslauguleivad, marineeritud kurk, pärlsibulad … Mis sa hing veel oskad tahata, kui satud sõbra sünnipäeva tähistama kohas, kus varem pole käinud, aga mis pakub nii mõnegi üllatuse.

Reedeõhtune Tartu Aleksandri pubi oli triiki rahvast täis, seal oli nii Tartu inimesi, kui naabermaakondade sünnitusmajade sulgemise vastaseid aktiviste ning teisigi vabadusvõitlejaid. Pubi interjöör ja laval mängiv ansambel pakkusid tõelise nostalgialaksu ja viisid ajas tosin aastat tagasi, mil tundus, et Eestis on veel kõik võimalik. Pidu panid kõik põlvkonnad, alates alles täiskasvanud saanutest ja lõpetades hallipäiste vanaemadega. Müts maha, tõesti omamoodi väga äge koht! Pealinnast enam selliseid ei leia või kas neid on knagi olnudki? Tartul on ikka mingisugune oma kordumatu fluidum, vaata, kustpoolt tahad.

Aga see selleks, siin blogis olen eesmärgiks võtnud ikka toidust rääkida.

Ühesõnaga, nälja peletamiseks sai lauda tellitud suur ampsude valik. Eks neid ampse ole söödud ennegi, aga „Suur ampsude vaagen 6-le“ oli lihtsalt suurepärane – midagi ei paistnud olevat „parim enne möödas“ ja sibularõngad ning kanatiivad lausa sulasid suus. Oluline oli see, et vaagen oli külluslik, ampsudega ei koonerdatud, igaühele oli midagi, nii et paadunud vegan oleks ka nälja ära petnud.

Väga meeldis ka osavõtlik ja kiire teenindus. Kokkuvõttes oli tegemist toreda üllatusega Preimani purde lõunapoolses otsas.

Tartu Aleksandri pubi suur ampsude vaagen 6-le.

RETSEPT: Sigahea haugikotlet

1 kg haugifileed (võib asendada ka mõne muu valge kalaga)

200 g läbikasvanud sealiha

5 spl riivsaia

5 spl nisujahu

2 muna

1 punt tilli

1 punt peterselli

Maitsestamiseks soola ja musta pipart, aga võib ka kasutada näiteks viie pipra segu.

Praadimiseks õli.

Haugi liha on tuim, kuid haugikotletid on mu lemmikud. Nende valmistamine nõuab küll natuke mässamist, aga tulemus on selline, mis ei jäta kedagi ükskõikseks.

Nimetatud mässamine on eelkõige seotud hakklihamasinaga, sest nii haugifileed, sealiha kui ka till ja petersell tuleb kaks korda masinast läbi lasta, et võimalikud kalaluud ja maitsetaimede varred muutuksid ühtlaseks kotletimassiks ja ei häiriks kedagi söömisel.

NB! Ärge kasutage kalafilee purustamiseks köögikombaini lõiketerasid, sest tulemuseks võite saada kalapasta ja seeläbi kannatavad nii kotleti struktuur kui maitseomadused.

Kui hakklihamasin on oma töö teinud, lisage riivsai, jahu, muna ja maitseained ning sõtkuge kotletitainast seni, kuni see hakkab „naksuma“. Sõtkumise ajal imevad jahu ja riivsai üleliigse niiskuse endasse.

Seejärel ajage pann kuumaks ja asuge praadima, tehes supilusika abil kotletitaignast väikesed pätsikesed. Mina veeretan taigna kõigepealt peopesas palliks ja siis vajutan laiaks, aga eks igal kokal omad nipid.

Kotlet on hea variant ka kala säilitamiseks. Praetud kotlet säilib külmikus mitu päeva ja sügavkülmas võib neid vabalt hoida paar kuud, aga kes ikka nii head rooga tahab nii kaua sügavkülmas peita.